Täna oli tutipäeeeeeev! Selline armas ja tore. Nii nagu peabki olema. Ja kurb ka. Võõras on harjuda mõttega, et mitte kunagi ei pea enam niimoodi koolis käima, nagu oleme seda teinud 12 aastat. Alati on olnud selline tunne, et see kool ei lõpe nagunii niipea ära. Aga nüüd lõppes. Natuke ootamatult. Veider, et enam ei näegi iga päev kõiki klassikaaslasi. Isegi kui kõigiga väga tihedalt ei suhtle. Ikkagi on normaalne ettekujutus päevast see, et tõused vara, pesed, lähed kooli, jõuad õhtul kunagi tagasi, õpid, teed veel midagi asjalikku (mis minu puhul tähendab kitarr, klaver, akordion ja viimasel ajal laul ka) ja siis lähedki magama. Aga nüüd...tõused siis, kui tahad. Kooli jõuad......siis kui tahad põhimõtteliselt. :d Või no kuulge, ega see nii kurb ei olegi:d..kõlab täitsa positiivselt ju. Ja nüüd saab palju rohkem muusikale ka pühenduda tegelikult. Mitte, et see mu naabreid rõõmustaks. Mind aga küll.
Ja on jäänud 3 ööd magada, siis ongi juba lõpukirjand. Põhimõtteliselt mul tuli just Palamuse kooris paanika peale. Kristina aitas kaasa:d Aga ma ei oska suurt õppida küll selleks kirjandiks. Ilmselt homme ja reedel sirvin vahepeal natuke meie "arhiivi" ja üritan raamatuid autoritega kokku ajada ja ongi valmis. Ega kirjandiks saagi ju õppida otseselt.
Ooo, homme Evitat vaatama. Kuigi ma tegelikult väga enam ei oota seda. Praegu vähemalt küll mingit ootusärevust kui sellist pole. Aga loodetavasti homme tuleb, sest ma usun, et see on seda väärt ka.
Jõudes tagasi kooliteemaatika juurde, siis mul hakkab tekkima paanika mõeldes järgmisele aastale. Ma ei tea, mis must saab, kohe päris tõsiselt. Tähendab, ma tean küll, mida ma tahaks õppida ja nii. Ma usun, et ma saan isegi sisse, kui ma vaeva näen natuke, aga ma lihtsalt pelgan , et äkki ma siiski ei jõua. Ja ma ei kujuta ette, et ma peaks ühe kahest pooleli jätma. Ma pole elu sees midagi pooleli jätnud ja ei tahaks seda ka nüüd teha. Õõõõ, mul oleks vaja kedagi, kes mind natuke utsitaks ja kinnitaks, et ma saan hakkama. Ma pole ometigi ju allaandja.
Tegelikult tulin just laulmast. Ja tahaks veel laulda. Või no minu puhul ei üllata see eriti kedagi, aga ma lihtsalt pidin mainima.
Õhtul kell pool üksteist kartulit kastmega süüa ei ole normaalne:d Aga mis teha, kui nälg piinab. Juhhei. Vot nalja.