kõik on kuidagi paigas. nii parajalt korras, et tekitab hea enesetunde. nii võiks kogu aeg olla. maailmamõnus oleks.

ja vaheaeg on peaaegu läbi. homme on reede, ehk siis ametlikult vaheaja viimane päev. nädalavahetus ei loe enam, sest see on nagunii vaba. makes sense. indeed. ja kui ma heidan korraks pilgu päevikusse, tekib natuke jube tunne. nii palju on järgneva paari nädala jooksul ees, nii palju on vaja ära teha. ma ei tea, kuhu ma jõuan nii omadega. kuigi, ma ei virise. mulle meeldibki kui mul on pidevalt tegevust ning ma ei pea niisama elutult kodus passima ja mitte midagi tegemisele aega raiskama. ma olen vist terve oma kooliaja elanud nii, et mul on pidevalt kiire ja asjad jäävad viimasele minutile. vahel isegi liiga viimasele. aga ma olen nii harjunud. teistmoodi ilmselt ei oskaks ega tahakski. mõnikord ikka mõtlen, et teeks korralikult mõne asja ette ära. tavaliselt see aga mõtteks jääbki.

ja no autokooliuudised ka ikka. arvatavasti saan teisipäeval Avega tartusse sõita. väga põnev. väga väga väga väga põnev. ise tuli ja pakkus mulle täna, kas ma saan ja tahaks tulla. ma vastasin, et ma homme ütlen. ja ma arvan, et ma ütlen, et tahan ikka küll. ja väga. aga ma hakkan juba vaikselt ette kartma ka. liigagi minulik.

mul on nunnud sõbrad (:

käisin esimest korda täna Avega sõitmas. ta kiitis mind nii palju, et jää või uskuma. tuju tegi heaks. nunnu :)

mh, jälle pole päris pikka aega kirjutanud. aga see nädal oli suhteliselt tegus. ilmselt seetõttu ta üllatavalt kiiresti ka möödus. rebased olid vahvad. ma tegelikult ei tahtnud üldse rebaste nädalat, aga lõppkokkuvõttes osutus teine ikkagi toredaks.

teisipäeval oli palamusel joel sebunjo kontsert. mulle väga väga meeldis. pärast kontserti oli palamuse kooril joeliga väike pidu. :D joel rääkis endast natuke. ja siis rääkis veel. ja siis me laulsime palju ja kaua. kristina oli ka. nii mõnus, hea oli üle pika aja temaga koos olla ja rääkida. aaa, ja palamuse rahvamajja tuli mingi kuu või nii tagasi rumeeniast üks vabatahtlik tööle. hästi tore tüdruk on. palamuse laadalt hankis ta omale koerakutsika, kellega me kristinaga teisipäeval üle poole õhtust tegelesime. kutsikas on natuke üle kuu aja vana ja nii maailmaarmas, et ma sulasin kohe kui ma nägin teda. ja andra, see rumeenia tüdruk, ütleb pidevalt loll talle. see on üks sõnadest, mis talle eesti keelest õpetatud on. naljakas. aga armas.

eile käsimegi emaga vanaema juures. mina sõitsin. kokku sain roolis olla eile kuskil 240 km jagu. päris hea tulemus. mulle nii meeldib sõita ja ma ei jõua jaanuari ära oodata, et saaks load kätte. no kui ma muidugi eksamitega kunagi ühele poole saan. aga peab saama.

vaheaeg on. sellist tunnet küll eriti pole. kui välja arvata see, et ma täna öösel kena 14 tundi ära magasin. jälle hea olla. aga selle ühe nädala jooksul on nii palju asju vaja ära teha. mitte, et mul eriti aega oleks kodus istuda ja tubli olla. aga no peab olema jällegi. igal juhul oma õmblemisega kavatsen ma vaheaja jooksul mäele jõuda, pluss siis veel päris palju teste peab autokoolis lahendama ja loomulikult ei saa unustada esseed ja arvustust ja raamatut ja kõike muud, mida esimesel koolinädalal vaja läheb. juhhei. aga millal enne vaheaeg puhkamiseks on olnud. :D

kass varastas mu kõrvarõnga ära. ja ei, ta ei neelanud seda alla. see on piisavalt suur, et talle mitte suhu mahtuda.

järjejutt minu kurjast naabritädist, kes päris vihkab mind ja seda, et ma klaverit mängin. päris meeldiv. täna sõitis autoga vastu mulle. ma vaatasin korraks tema poole ja arvake ära, kas ta pööras pea ära või jaa. ma pidin keset tänavat nutma hakkama. ma tean, et see pole seda väärt tegelikult. ja et mul peaks täiesti ükskõik olema ühe suvalise naabri arvamusest. aga natuke kurb on ja paha tunne, sest varem oli ta tore ja hea minuga. ma küll ei tea, aga minule tundub, et ta käitub veidike lapsikult. või no palju jällegi. eriti ei saa aru, mida ta tahab, et ma teeks. jätaks äkki järgi tegelemise sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib ainuüksi sellepärast, et talle käib see närvidele? don't think so. ja ma arvan, et ta ise ka ei tea, mida ta tahab, sest sellises olukorras pole vist muud lahendust kui me lihtsalt jätkame teineteise põrnitsemist. või no õigemini ta jätkab ignoreerimist. isa ütles, et ma ei teeks välja üldse, aga ma ei saa nii. mul ei ole ükskõik. ei ole lihtsalt ja kõik. aga see selleks. nõme lugu, ei muud.

täna oli õppesõit jälle. esimest korda sõitsin päris kesklinnas. igasugu vigureid tegin. põnev oli jällegi. ja sama palju hirmus ka. homme saan meie autoga ka sõita.

ja nädalavahetus möödub tegusalt vist. inglisekeelse raamatu kavatsen läbi lugeda. admirali pean ära vaatama. kolmapäevaks pean ka võimalikult palju ära õppima, sest teisipäeva õhtul ilmselgelt ei jõua. autokooli asju pean ka vaatama. ma ei taha mõeldagi. nädalavahetust kui sellist vist ei tulegi. rõõm missugune.

eile tuli talv. ja läks ka. ja ega ma väga kurb polegi. mõned vist teavad ka mu geniaalset loogikat, miks ma eriti talve ei oota.

ja vanaema juurde tahaks minna. ammu pole käinud ja paha tunne on sellepärast. hiljemalt vaheajal lähen ilmselt. kui mul veab, siis mina saan roolis olla. juhhei.

täna esinesime kooriga lastevanematele. päris armas oli. vahet pole, kuidas välja tuli, pärast oli ikka hea tunne. see on alati nii. pärast esinemist on teine tunne. ja enne on selline mõnus ärevus, mis küll laulmise korral tahab üle minna meeletuks pabistamiseks, aga ikkagi. ja siinkohal tuleb nostalgia. muusikakool. ma võin öelda, et ma täitsa igatsen neid esinemisi, mis seal olid. tihti. ja alati tuli see ärevus ja alati oli pärast hea olla ka. aga varsti hakkab see jälle pihta. ja nii ongi hea.

õppima peaks ka, aga ei taha eriti täna. hebe käest sain raamatu, inglisekeelse, ja nüüd tahaks väga selle lugemisele pühenduda. kuigi aega ju pole eriti. ja mul on maailma rõõmus meel, et mu ühiskonna essee hästi läks. terve pika aja suutsin pabistada selle hinde pärast. aga asi läks õnnelikult.

ja mind kutsuti peotantsu kursustele kuremaale, aga kahjuks ma ei saa minna, sest nad on kolmapäeviti ja mul on siis koorid.

homme on arenguvestlus. oh õndsust.

maailmavinge oli.

ja tegelikult ma tahaks teada, kes seda kõike loevad siin...

oh, nii hea, et nädalavahetus lõpuks kätte jõudis. umbes esmaspäeva õhtust saati ei suutnud ära oodata, millal hommikul jälle natukenegi magada saaks.

ma olen igas mõtte hukka läinud. kõigepealt. ma lähen pidevalt nii hilja magama. koorid autokool- tänu neile lükkan pidevalt oma õppimise aega hilisema peale ning sellest tingituna ka vähem unetunde. hommikul on see eriti valusalt tunda:D ilmselgelt. hommikuti pole ei peegel ega keegi ega miski mu parim sõber, sest väsinuna olen ma tusane ja näen jube välja. aga võib öelda, et kohv päästab maailma. indeed.

ja mul on kahju, et ma nii jobu olen. päriselt. ma ei saa aru, miks ma ei tegele kunagi lõpuni nende asjadega, mis mul hästi õnnestuvad. ja seda mõistan ma alles siis, kui juba hilja on. ehk siis. väiksena käisin võimlemas. sellele tagasi mõeldes saan aru, et ma olin ikka päris tubli seal. ja loomulikult ma jätsin selle pooleli. jobu. ma ei mõista, miks ma ei hakanud kuskil mujal trennis käima, kui Imbi Kose ära läks. nüüd olengi siuke suht tuim. kahetsemapanevalt tuim. ja tuim pole õige sõnagi, aga midagi targemat ma selle kohta öelda ei oska.

veel. miks ma ei läinud pärast üheksandat klassi tallinna, kuhugi gümnaasiumisse ja g. otsa muusikakooli. nii nagu tahtis mu erialaõpetaja. ma hakkaks muusikakooli sel aastal lõpetama. nüüd aga ei saaks ma otsa kooli iialgi sisse. sest palju õpitud teooriat on juba ununenud. kahjuks. kuigi ma kavatsen kevadel selle kõik meelde tuletada. sest järgmisel õppeaastal pean ma kuuluma elleri muusikakooli õpilaste nimekirja. pean. sest muidu ma ei tea, mis saab minust. ainult ülikoolist kindlasti ei piisa mulle.

ja mingi imelik virisev tekst tuli.

üle pika aja võtsin jälle akordioni kätte. mõnus. seda ma veel oskan vähemalt. ja klaverit ka. ja seee on ainult hea.

esmaspäeva ja joonestamise tundi tahaks juba. sest siis saan autoga sõitma minna. jälle. linna. ja homme kavatsen maal koos emaga sõitma minna. kui hästi läheb, siis ta julgeb minuga mustvee linna ka sõita. ja kui veel paremini läheb, siis ma saan maalt jõgevale sõita. see teeks tervelt 28 kilomeetrit. põnev. kuigi ma arvan, et emaga on jubedam sõita, sest ma pean arvestama, et tema ei saa vajadusel pidurit ega midagi vajutada. aga seda põnevam. ükskord pean ise ka sõitma hakkama. vot.

uni on.

päris hea oli platsilt minema mujale sõitma saada. hirmus hirmus. aga põnev ka loomulikult. tegin natuke lolle trikke seal. aga õpetaja ei saanud kurjaks. õnneks.

väsinud. pea valutab. kurk on valus. ja nohu hakkab ka vist jälle tulema. palju õnne. ja ega täna puuduski täiest õnnest veel külma tuulega staadionil ringiratast jooksmine. täpselt nii ongi
kirjutamise tuju läks ka ära.

täna õhtul täitsa üksi kodus. magusaisu tuli ja tegin just omale küpsisetorti. hea üksinda kõik nahka pista. ja ärge naerge ta pentsikut välimust. ma avastasin, et mul pole mitte midagi kaunistuseks panna peale moosi ja sokolaadipuru. ehk siis selline ta nüüd on. tänane õhtu möödub ilmselgelt ennast paksuks süües.

emme näitas mulle just üht tormihoiatust, mis talle töölt saadeti. selle kohaselt tuleb homme õhtul väga tugev tuul, mis võib isegi puid murda ja värki. jube. mina torme kardan. eriti pärast seda, kui äike suvel mu arvutisse sisse lõi ja hirmus pauk käis. ilmselgelt oli minu poolt hädakisa lahti kohe.

ja õpetajate päev õnnelikult üle elatud. oli umbes nii hirmus või tore kui ma omale vaimusilmas ette olin kujutanud. tegelikult oli põnev. esimene tund oli natuke värin sees. aga edasi läks suhteliselt tuimalt. ühte tundi astus järsku üks digikaga tüüp sisse. niisama. hakkas lihtsalt pilte tegema. ma hakkasin korralikult vastu- a'la mismõttes sa tuled siia pildistama kui ma ei taha:D ja nõnda me vaidlesime klassi ees seal natuke. lõpuks ma leppisin temaga. hiljem sain teada, et ta oli kellegi sõber või umbes nii. pärast oli endal ka naljakas mõelda. ja need klassid, keda ma võib-olla natuke rohkem pelgasin olid just palju tublimad kui ma oleks osanud loota:)

eile käisin teises sõidutunnis. mulle meeldis. sain roolis igasuguseid vigureid teha, mida ma pole varem katsetanud kunagi. vahepeal hakkas natuke hirmus ka. aga ma ei ramminud kedagi ega midagi:D lõpus heino ütles, et no tegid mul tänase tunniga kolme tunni töö ära. ehk siis esmaspäeval kell 5 saan linna sõitma minna. mõnus. ma olen seda kaua oodanud. aaa, ja autos mängis skyplusi hommikuprogramm. heino kuulas põnevusega, eks. järsku hakkas kõva häälega naerma. ma võpatasin suht korralikult. naljakas, sest Epp oli mulle just samal hommikul rääkinud, kuidas tal ükskord samamoodi juhtus.

ja ma pean omale kusagilt mingi loetava inglise keele raamatu hankima. varsti on päris tagumine aeg käes juba..