suveigatsus on endiselt kallal. ja tallinnaigatsus süveneb. mul on endiselt ütlemata kahju, et ma ei saagi järgmine aasta tallinna elama minna. tartu lihtsalt pole see. tallinnas on midagi, mis mind alati tõmbab ning iga kord kui ma sealt ära tulen on natuke kurbus. tartuga nii ei ole. sealt võin ma alati ükskõikselt, silmagi pilgutamata, ilma et ma sinna naaseda tahaks, lahkuda. kahju. kuigi ma arvan, et asi on jällegi mõtlemises kinni. minu kinnisidee, et ainuke normaalne valik oleks tallinn.

täna oli esimene sõidutund. põnev. samas hirmutav natuke. ma ei suretanud kordagi autot välja. koha pealt sain ka jõnksutamata minema. paar pidurit olid liiga järsud, aga siis ma vabandasin ennast viisakalt välja :D selle autoga on nii võõras sõita lihtsalt. ja heinot ma kartsin natuke. okei palju. pidevalt oli selline piinlik vaikus, millega ei osanud midagi peale hakata. ja ta ei öelnud mulle ka ise, kuhu ma sõitma pean. siis kui viimane hetk käes oli, pidin ka ikka ise küsima. kerge punastamise koht. ja linnas tahaks sõita juba. siis saan hakata meie endi autoga ka sõitma. juhul kui ema oma paberiga on nõus kõrval istuma. eriti põnev.

ilmselgelt õhtu otsa klaveri lainel. muudmoodi ei saagi.

Orksi õnnelause: Hakka täna raamatut lugema! Iroonia, või mis!?

Tere, olen automehaanik!

Täna käisin jälle maal. Nii on enamikul nädalavahetustel. Oh, tegin täitsa ise süüa ka. Kartuliputru (again:D) ja hakklihast kotlette. Päris hästi kukkus välja. Kotletid osutusid parajaks katsumuseks, aga ma kontrollisin peaaegu kogu aeg olukorda. Rõhk sõnal 'peaaegu'.
Maal oli üldse mõnus täna. Ilm oli hea. Puud on nii äkitselt värvi muutnud ja kirjuks läinud. Osad on isegi raagus juba. Õu on kaetud kirjude lehtedega. Sügis on täies hoos. Ilus.
Sõitsime maalt autoga Mustveesse. Käisime linnas ära. Muide, Mustvee turul on laupäeviti vist maailma suurim kaltsukas. Nagu paradiis:D Seal ka käidud, läksime statoili. Tegin mina ukse lahti ja tundsin kerget kärsahaisu. Karta on, et auto kapoti alt tuli. Ma pakkusin välja, et auto on äkki ivake üle kuumenenud. Äkki on jahutusvedelik otsas või midagi. Isa mässas seal natuke ja oligi tõsi. Päris hea diagnoos oli. Pani ennastki imestama.
Aa, ma oskan muide auto ratast ka vahetada. Põnev. Ühe korra olen katsetanud. Auto oli pärast sama terve kui varemaltki. Vahva.

Kahju ainult, et Palamusele täna ei jõudnud.

Ja ühed maailmailusad klaverilood..http://www.klaveriloomad.ee/noodiraamat.html - 4,7 ja 9 lugu. Kõiki kolme oskan mängida ka. Hea:)

Oh, õnnestus! Kuigi see pole päris see, mida ma oleks tahtnud. Aga see selleks.

Nädalavahetus. Nolife vist. Või tegelikult ei ole ka. Variante on mitu- lähen kas Palamuse laadale, maale või hoopis Tallinnasse. Võimalik, et läheb kolmas variant käiku ehk siis pealinna meie korterit appi remontima. Hästi vahva. Lõpuks saab seal ka ilusaks ja siis on mõnikord hea sinna ööbima minna. Vot. Ja muide mul hakkab varsti natuke vabadust olema- ema hakkab tihti Tallinnas käima. Ehk siis pühapäeva õhtul või esmaspäeva hommikul läheb ja kolmapäeva õhtul tuleb. saabki korteris ööbida. Päris sobib mulle see variant. Talle ka kusjuures:D

Reede on hea päev. Koolis ainult viis tundi. Tulin pärast kohe koju. Mängisin klaverit ja kitarri. Hiljem otsustasin uuesti linna minna. Maja ees kohtasin naabritädikest. Arvake ära, kas ma sain talle tere öeldes tema kurja pilgu osaliseks. Aga loomulikult. Ma ei saa aru, mis tal järsku hakkas. Varem pole klaver teda kuidagi seganud. Nüüd äkki.

Ma avastasin, et ma võin hea tahtmise juures kas või õhtu otsa kitarri mängida ilma, et mul sõrmed valusaks või siniseks või katki läheks. Suvisest harjutamisest oli täitsa kasu. Netist leidsin ühe iiri traditsionaali, mida ma varemalt oleme inglise keeles laulnud, tabid ja saate ja nüüd üritan veits mängima õppida seda. Ja ma oskan kitarriga vist pidudel lugusid saata. Vinge. tuleb kasuks.

Esmaspäeval kell 2 esimene õppesõit!!

Ilmselgelt mul ei õnnestu selle blogi template'i vahetamine. Mh, ma ei taha neid, mis siin on ja netist tõmmatuid ma unzippida ei oska millegipärast. Ehk siis jätkan katsetusi.

So I say
Thank you for the music, the songs I'm singing
Thanks for all the joy they're bringing
Who can live without it, I ask in all honesty
What would life be?
Without a song or a dance what are we?
So I say thank you for the music
For giving it to me...


...ah. Nii hea lihtsalt. Kui asendaks sõna "song"...

Ja lisaks. Firehouse on uskumatult hea bänd.

Nii tore. Ajaloo suuline vastamine polnudki nii hull, kui ma oleks oodanud. Evaga kahekesi olime targad seal. Viied tulid ka. Vaatamata sellele, et ma sain eile õppima hakata alles pärast Palamuse koori nii kella 10 ajal õhtul. Pilt nägi välja umbes selline: istun mina kenasti voodi peal, pidžaama juba seljas, ühes käes taldrik emme tehtud sooja kartulipudru ja kastmega, teises lusikas ja siis kuskil süles veel ajaloo õpik. Kaunis. Ja ilmselgelt läks suurem osa tähelepanust söögile.
Loomulikult hiljem tuli veel vene keel ka- kuhu seegi sai jääda, eks. Õh, jube. Kuigi tegelikult on praeguse seisuga kool minu silmis isegi vahva. Ei ole veel rutiinseks läinud, ehk sellepärast. Ja ma olen vaadanud, et meil on tore klass. Aga kool kooliks.

Varsti jälle autokooli. Vahva. Täna saan oma esimese sõidutunni aja kirja ja siis järgmisel nädalal olen eeldatavasti juba roolis. Põnev. Kõigi eeduste kohaselt peaksin jaanuari keskpaigaks load kätte saama:)

Tänane päev möödus virisedes. Ma loodan, et te andestate mulle, aga ausalt, nälg võtab silmanägemise ära. Terve päeva jooksul olen ma söönud ainult munaputru ja jogurtit. Mõlemaid suhteliselt palju, mistõttu ei taha ma neist kumbagi varsti enam näha. Vist. Ja emme teeb õhtul kartuliputru. Mõnus:)

Ja nüüd üks teine naabritädi. Palju kurjem kui eelmine, kellest juttu oli. Igal juhul ta mainis mu emale, et minu klaveri mängimine käib talle närvidele. Nii muuseas. Iga kord kui ma mängin, ootab ta, et ma lõpetaks juba. Tore. Ma loodan, et see mu taset ei näita. Saanud emalt seda teada, oli nutt ikka kurgus küll. Aga ma mõtlen, et ma ometigi öörahu ajal ei sega neid sellega ja muul ajal on mul õigus teha, mida ma tahan. Ehk siis tädi kurjustamised ei heiduta nüüd eriti mind ja ma olen otsustanud endist viisi jätkata- ei tee ta märkustest lihtsalt välja. Vot. Sest enamik vist teavad, et minu puhul klaver+akordion+kitarr=muusika=elu, eks:)

Suveigatsus tuli ka peale..

Uskumatu. Isegi mul on blogi. Aga ma ei usu, et teda kauaks on, sest praegu on mingi veider kirjutamise tuhin, mis arvatavasti aja möödudes läheb üle.

Igatahes. Ma lihtsalt pean mainima, et viimasel ajal on mitmed inimesed nii armsad olnud minuga. Kõigepealt mu akordioni õpetaja, siis üks lihtsalt tore naabritädi ja no sõbrad loomulikult on ka armsakesed olnud. Aga õpetaja- ta suutis nii hea tunde tekitada minus. Esiteks, soovis kaunist kooliaastat ning hiljem üritas mind veenda, et ma olen tubli ja saan selle viimase aastakesega siin koolis ka hästi hakkama. See mõjus kuidagi nii positiivselt ja tegi tuju heaks. Aaa, pärast kutsus mind muusikakooli endale külla ka:) Lihtsalt liiga armas.

Ja naabritädi- harjutasin mina kodus akordionit, nagu tavaliselt. Lõpetasin mängimise ära, jõudsin juba unustadagi selle ning läksin korterist välja. Tädi tuli vastu ja uuris üllatunud ilmel, kas mina mängisin ennist. Noogutasin. Ja tädi hakkas plaksutama mulle. Vahva. ütles, et ta oli terve see aeg koridoris kuulanud, kui ma mängisin. Jälle nii armas ja tegi nii rõõmsaks, et kõndisin vist terve tee linna, naeratus näol.

Ahjaa. Ma sain täna alumised breketid. Algul valdas mind suhtliselt suur rõõm, sest ma leidsin, et asi polegi nii hull kui mul eelmisest korrast meeles oli. Hiljem aga tuli karm reaalsus. Nimelt. Jõudsin mina koju ja mõtlesin, et teen omale kenasti praekartuleid. Mõeldud, tehtud. Tegin isegi hea salati kõrvale. Head oma aia, enda kasvatatud tomatid ja kurgid - no mida veel tahta, eks. Te ei kujuta ette kui suur mu pettumus oli, kui ma avastasin, et ma kogu seda maitsvat värki süüa ei saa. Aga ei kurda. Praktika ütleb, et see läheb üle. Kunagi.

Ja eile oli koor jälle. Tore, nagu alati. Ja homme on koor. Ning siis veel teine koor - Palamuse segakoor. Mul on endiselt hea meel, et ma nendega koos reisile läksin ning nüüd ka päris päriselt selle koori liige olen. Nii toredaid, lõbusaid, heatahtlikke ja positiivseid inimesi kui seal kooris on, annab otsida.

Muide. Ma olen vist lõpuks tõesti otsustanud, mida ma pärast gümnaasiumi lõppu edasi tahan teha. Tegelikult ma jõudsin selleni juba suve lõpus vist. Keegi ütles, et ega see tuleb jube äkki. Ma veel ei uskunud. Aga tuligi. Ja tuli täiesti ootamatult. Lihtsalt mingil momendil oli minu jaoks täiesti kindel, mida ma tahan. Justkui polekski mingit muud võimalust peale selle. Ja see tunne on niii hea. See, et mul on millegi poole püüelda. Ja ma usun, et kui nii lähebki nagu ma loodan, siis ei pea ma oma valikuid kahetsema. Loodetavasti. Hea. :)