ei noh, ma olen alati oma haigusi suutnud hästi ajastada. just nüüd, kus mul järgmine pühapäev on vaja üksi laulda, on mul praegu endiselt hääl täiesti ära. ja mul ei parane ta kunagi eriti ruttu. võimas, ütleks. kuigi täna olen juba rohkem elusa inimese häälega kui eile. õhtune sinepivann ja kohutavalt haisev vietnami palsam aitasid natuke. täna proovin jälle. nohu ka tapab, muideks. hingata ei saa eriti. aga õnneks on terve nädalavahetus aega terveks ravida ennast. hea, et ma eile kooli ei läinud. või no hommikul läksin, aga tulin kohe tagasi ka, viisin ainult mata asja ära. mõnus, et ma autoga saan käia, muidu ma oleks vist veel rohkem haige. nüüd vähemalt hommikuti ei külmeta enam. vot.
aga ma sirvisin 8 klassi muusika õpikut ja avastasin, et seal on akordion valesti joonistatud. peegelpildis. ehk siis nende akordionil peaks basse mängima parema käega ja klahve vasakuga. kui nägin, siis hakkasin oma toas kõva häälega naerma. natuke fail. muusika õpikus peaks sellisetele asjadele küll tähelepanu pöörama. mujal oleks veel võib-olla andestatav.
ja kõht on niiiiiiiii tühi. emme teeb varsti head sööki.