aeg läheb kiiresti. jube kiiresti. juba järgmine nädalavahetus ongi muusika vabariiklik. natuke hirmu veel ja siis ongi ühel pool sellega. aga mul on hea meel, et ma seda teen. ja ilmselgelt on edaspidiseks jälle head kogemused olemas. tahakski juba, et oleks järgmine laupäev. see on põnev lihtsalt.
ja haaa, ma sain mata olümpiaadil teise koha. ma suutsin juba pabistada, et ei tea, kas on väga piinlik, kui ma viimaseks jään. aga õnneks ma ei pidanudki seda teada saama. kuigi olgem ausad, kui ma lahendasin korralikult, max punktidele ära ainult kaks ülesannet kuuest, siis see teine koht on ikkagi üle mõistuse normaalne tulemus. ja mul jäi ainult 2 punkti puudu esimesest kohast. aga see ei jää kripeldama ega midagi, sest ma tean, et mul arvatavasti poleks õnnestunud eriti kusagil enam midagi paremini lahendada. lihtsalt. suhteliselt keerulised ülesanded olid sel aastal.
ja see on nunnu, kuidas õpetajad tulevad koolis vastu ja ütlevad midagi positiivset nende olümpiaadide pärast.
oh, endiselt, selliseid kordaläinud nädalavahetusi, nagu seda oli eelmine, võiks rohkem olla.
jah, mul on mingid nohikujutud praegu suht. ainult olümpiaadidest. aga praegu on see põnev mu jaoks. sest muusika oli ka nii vinge. meid oli minu vanusegrupis ainult 3. teised kaks olid põltsamaalt. ja see oli vahva, et me suht kohe sõbradeks saime. ilmselt sellepärast, et meil on niiiiiiii sarnased huvid lihtsalt. see on mõnus. ja nad on niii toredad.
ja ma peaks see nädalavahetus asjalik olema ja bioloogiat õppima, aga nagu arvata võib, mul pole piisavalt ettevõtlikkust, et sellega algust teha. jah.
ja järgmine nädalavahetus on mu erialaõpetaja sünnipäev ka. peab mingi päev läbi astuma muusikakoolist. ma juba natuke pabistan selle pärast, sest ma olen suht kindel, et tuleb küsimus, mida ma edasi kavatsen teha ja ma eriti ei tahaks sellele praegu vastata. eriti talle.

kohv ja tee on endiselt saatanast, ma ütlen.