suveigatsus on endiselt kallal. ja tallinnaigatsus süveneb. mul on endiselt ütlemata kahju, et ma ei saagi järgmine aasta tallinna elama minna. tartu lihtsalt pole see. tallinnas on midagi, mis mind alati tõmbab ning iga kord kui ma sealt ära tulen on natuke kurbus. tartuga nii ei ole. sealt võin ma alati ükskõikselt, silmagi pilgutamata, ilma et ma sinna naaseda tahaks, lahkuda. kahju. kuigi ma arvan, et asi on jällegi mõtlemises kinni. minu kinnisidee, et ainuke normaalne valik oleks tallinn.

täna oli esimene sõidutund. põnev. samas hirmutav natuke. ma ei suretanud kordagi autot välja. koha pealt sain ka jõnksutamata minema. paar pidurit olid liiga järsud, aga siis ma vabandasin ennast viisakalt välja :D selle autoga on nii võõras sõita lihtsalt. ja heinot ma kartsin natuke. okei palju. pidevalt oli selline piinlik vaikus, millega ei osanud midagi peale hakata. ja ta ei öelnud mulle ka ise, kuhu ma sõitma pean. siis kui viimane hetk käes oli, pidin ka ikka ise küsima. kerge punastamise koht. ja linnas tahaks sõita juba. siis saan hakata meie endi autoga ka sõitma. juhul kui ema oma paberiga on nõus kõrval istuma. eriti põnev.

ilmselgelt õhtu otsa klaveri lainel. muudmoodi ei saagi.