Uskumatu. Isegi mul on blogi. Aga ma ei usu, et teda kauaks on, sest praegu on mingi veider kirjutamise tuhin, mis arvatavasti aja möödudes läheb üle.

Igatahes. Ma lihtsalt pean mainima, et viimasel ajal on mitmed inimesed nii armsad olnud minuga. Kõigepealt mu akordioni õpetaja, siis üks lihtsalt tore naabritädi ja no sõbrad loomulikult on ka armsakesed olnud. Aga õpetaja- ta suutis nii hea tunde tekitada minus. Esiteks, soovis kaunist kooliaastat ning hiljem üritas mind veenda, et ma olen tubli ja saan selle viimase aastakesega siin koolis ka hästi hakkama. See mõjus kuidagi nii positiivselt ja tegi tuju heaks. Aaa, pärast kutsus mind muusikakooli endale külla ka:) Lihtsalt liiga armas.

Ja naabritädi- harjutasin mina kodus akordionit, nagu tavaliselt. Lõpetasin mängimise ära, jõudsin juba unustadagi selle ning läksin korterist välja. Tädi tuli vastu ja uuris üllatunud ilmel, kas mina mängisin ennist. Noogutasin. Ja tädi hakkas plaksutama mulle. Vahva. ütles, et ta oli terve see aeg koridoris kuulanud, kui ma mängisin. Jälle nii armas ja tegi nii rõõmsaks, et kõndisin vist terve tee linna, naeratus näol.

Ahjaa. Ma sain täna alumised breketid. Algul valdas mind suhtliselt suur rõõm, sest ma leidsin, et asi polegi nii hull kui mul eelmisest korrast meeles oli. Hiljem aga tuli karm reaalsus. Nimelt. Jõudsin mina koju ja mõtlesin, et teen omale kenasti praekartuleid. Mõeldud, tehtud. Tegin isegi hea salati kõrvale. Head oma aia, enda kasvatatud tomatid ja kurgid - no mida veel tahta, eks. Te ei kujuta ette kui suur mu pettumus oli, kui ma avastasin, et ma kogu seda maitsvat värki süüa ei saa. Aga ei kurda. Praktika ütleb, et see läheb üle. Kunagi.

Ja eile oli koor jälle. Tore, nagu alati. Ja homme on koor. Ning siis veel teine koor - Palamuse segakoor. Mul on endiselt hea meel, et ma nendega koos reisile läksin ning nüüd ka päris päriselt selle koori liige olen. Nii toredaid, lõbusaid, heatahtlikke ja positiivseid inimesi kui seal kooris on, annab otsida.

Muide. Ma olen vist lõpuks tõesti otsustanud, mida ma pärast gümnaasiumi lõppu edasi tahan teha. Tegelikult ma jõudsin selleni juba suve lõpus vist. Keegi ütles, et ega see tuleb jube äkki. Ma veel ei uskunud. Aga tuligi. Ja tuli täiesti ootamatult. Lihtsalt mingil momendil oli minu jaoks täiesti kindel, mida ma tahan. Justkui polekski mingit muud võimalust peale selle. Ja see tunne on niii hea. See, et mul on millegi poole püüelda. Ja ma usun, et kui nii lähebki nagu ma loodan, siis ei pea ma oma valikuid kahetsema. Loodetavasti. Hea. :)