kõik on kuidagi paigas. nii parajalt korras, et tekitab hea enesetunde. nii võiks kogu aeg olla. maailmamõnus oleks.

ja vaheaeg on peaaegu läbi. homme on reede, ehk siis ametlikult vaheaja viimane päev. nädalavahetus ei loe enam, sest see on nagunii vaba. makes sense. indeed. ja kui ma heidan korraks pilgu päevikusse, tekib natuke jube tunne. nii palju on järgneva paari nädala jooksul ees, nii palju on vaja ära teha. ma ei tea, kuhu ma jõuan nii omadega. kuigi, ma ei virise. mulle meeldibki kui mul on pidevalt tegevust ning ma ei pea niisama elutult kodus passima ja mitte midagi tegemisele aega raiskama. ma olen vist terve oma kooliaja elanud nii, et mul on pidevalt kiire ja asjad jäävad viimasele minutile. vahel isegi liiga viimasele. aga ma olen nii harjunud. teistmoodi ilmselt ei oskaks ega tahakski. mõnikord ikka mõtlen, et teeks korralikult mõne asja ette ära. tavaliselt see aga mõtteks jääbki.

ja no autokooliuudised ka ikka. arvatavasti saan teisipäeval Avega tartusse sõita. väga põnev. väga väga väga väga põnev. ise tuli ja pakkus mulle täna, kas ma saan ja tahaks tulla. ma vastasin, et ma homme ütlen. ja ma arvan, et ma ütlen, et tahan ikka küll. ja väga. aga ma hakkan juba vaikselt ette kartma ka. liigagi minulik.

mul on nunnud sõbrad (: