järjejutt minu kurjast naabritädist, kes päris vihkab mind ja seda, et ma klaverit mängin. päris meeldiv. täna sõitis autoga vastu mulle. ma vaatasin korraks tema poole ja arvake ära, kas ta pööras pea ära või jaa. ma pidin keset tänavat nutma hakkama. ma tean, et see pole seda väärt tegelikult. ja et mul peaks täiesti ükskõik olema ühe suvalise naabri arvamusest. aga natuke kurb on ja paha tunne, sest varem oli ta tore ja hea minuga. ma küll ei tea, aga minule tundub, et ta käitub veidike lapsikult. või no palju jällegi. eriti ei saa aru, mida ta tahab, et ma teeks. jätaks äkki järgi tegelemise sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib ainuüksi sellepärast, et talle käib see närvidele? don't think so. ja ma arvan, et ta ise ka ei tea, mida ta tahab, sest sellises olukorras pole vist muud lahendust kui me lihtsalt jätkame teineteise põrnitsemist. või no õigemini ta jätkab ignoreerimist. isa ütles, et ma ei teeks välja üldse, aga ma ei saa nii. mul ei ole ükskõik. ei ole lihtsalt ja kõik. aga see selleks. nõme lugu, ei muud.

täna oli õppesõit jälle. esimest korda sõitsin päris kesklinnas. igasugu vigureid tegin. põnev oli jällegi. ja sama palju hirmus ka. homme saan meie autoga ka sõita.

ja nädalavahetus möödub tegusalt vist. inglisekeelse raamatu kavatsen läbi lugeda. admirali pean ära vaatama. kolmapäevaks pean ka võimalikult palju ära õppima, sest teisipäeva õhtul ilmselgelt ei jõua. autokooli asju pean ka vaatama. ma ei taha mõeldagi. nädalavahetust kui sellist vist ei tulegi. rõõm missugune.